Viimane NZ. Õnnelikud inimesed.

Õnnelikud inimesed.

 Kohalikud küsisid minult korduvalt, et mis siis kõige rohkem meelde jääb või mis kõige enam muljet avaldas. Loomulikult on seal tõeliselt kaunis ja mitmekesine loodus, mis kindlasti ei jäta kedagi külmaks. Ka elu üldiselt oli kuidagi teistmoodi ja lihtne. Siiski kõige rohkem meeldisid mulle kohalikud õnnelikud inimesed! Üks keskmine uusmeremaalane on õnnelik, ei midagi ülevoolavat ja võltsi. Lihtsalt rõõmsad ja rahulolevad kiivid.  Minu arvates on meil nendega sarnane temperament ning nendega on lihtne sobituda. Lihtsalt meil on veel oma jagu teed minna, et olla sama elurõõmsad. Kindlasti mõjutavad meid kehvem kliima, majanduslik olukord ja ajalooline taust.. Kuid siiski usun, et meil on potensiaali kunagi lõpetada eestlaslik muretsemine ja tunda rõõmu lihtsatest asjadest.

 Rääkides tüüpilisest uusmeremaalasest siis ei õnnestunud mul teda tabada. Kõik nad olid küllaltki erinevad. Väljanägemiselt olid nad äärmusest äärmusesse, täiesti erinevad. Tänu sellel ei peetud mind kordagi  esmapilgul välismaalaseks. Sellest said nad aru alles siis kui rääkima hakkasin ja ''pehme'' aksent reetis. Üldiselt võiks iga eestlane välja näha nagu keskmine kiivi :). Inimtüübid olid samuti üsna erinevad. Vaiksed, valjud, unistajad, koleerikud, sangviinikud, eneseimetlejad jne. Naiste summer squad'is oli ka ikka igasuguseid. Üks neiu suutis oma eneseimetlusega kõiki aeg ajalt õhku ahmima panna. Või siis üht tüdrukut narrisn, et peaksime tegema battle'i ''slow and the slowest in changing room''. Peaaegu eranditult kustutas üks meist viimasene tule riietusruumis.

 Treening grupis oli väga korralik dissipliin. Kõik olid õigel ajal kohal ja õigel ajal paadid vees. Alguses kiirustasin, et sammu pidada ja esimesena paat vette saada. See polnud midagi põhimõttelist, lihtsalt logistiliselt kõige loogilisem - väiksed paadidi ees ja suured järgi. Ühesel on ka rohkem toimetamist kui suurtel paatidel. Neil viib üks aerud ja teised paadi, mina aga pean kaks korda käima, trennist tulles pean üksi paati pesema jne. Lõpuks olin üks esimesi kes oma ratta sõudeka ette parkis ning aega jäi ülegi. Esimesena veele tahtsin jõuda juba puhdalt mugavuse pärast, sest ühesed hakkasid oma aeglasema paadikiiruse pärast esimesena liikuma. Peab tõdema, et juba Austraalias hakkasin seda korrektsust igatsema ja jooksev graafiks jooksis pidevalt ummikusse.

 Kaks kuud Uus-Meremaal on ka mind rõõmsamaks teinud. Ma ei oska ütelda, kas ja kui palju ma seal muutusin aga tunne on kuidagi mugavam. Esimesed nädalad trennis olid eriti rasked ja mingis mõttes oleks jooksu tahtnud panna. Trennid kergemaks ei muutunud, mina lihtsalt harjusin sellega. Kahe kuuga pole mõtet oodata tohutut progressi, just eriti füüsilises mõttes aga progress oli siiski märgatav. Arenesin mitmes suunas: tehnliselt tunnen ennast paremini, vaimselt tugevama ja suurema võitlejana. Mäletan, et nooremana olin trennis see kes tahtis poole sammu võrra eespool olla aga hiljem kesises koduses konkurentsis oli see ununenud. Nüüd utsitas see tunne jälle mind tagant. Mõned trennid oli kohe eriti rasked, nagu oleks kaks korda järjest Armada Cup'i (9km ühisstardist) läbi sõitnud. Pole siis ime miks Emma alati Armada Cup'i pika puuga kinni paneb. Samas ei näe ma nendest trennides õudukaid, võimalusel teeksin uuesti. Iga korraga läheb lihtsamaks, eriti just peas. Lülitad ülearused mõtted välja ja oled lihtsalt hetkes nii hea kui oskad.

 Olen äärmiselt tänulik kõikidele kes aitasid selle idee ellu viia! Arvan, et mina kui sportlane karastusin seal korralikult. Olla liige ühes maailma parimas sõudekoondises ja tunda ennast omaks võetuna on suur au! Kahe kuu jooksul kohtasin palju sõbralikkust ning omakasupüüdmatut abivalmidust. Sealsetel inimestel ja nende heatahtlikkusel on suur roll miks ma ainult ülivõrretes Uus-Meremaast rääkida oskan.

  

See oli tõesti hea aeg!

Päevad aina lähevad ja lähevad..

Tervitus!

08.03

 Lõunasaarelt naastes oli tunne nagu oleksin koju tulnud. Olen siin harjunud ja elukorraldus on täpselt selline nagu peab. Trennid sujuvad üsna kenasti. Vaikselt kruvime kiirust üles, või siis mitte nii vaikselt. Täna oli üsna ränk kiirus treening, alguses tundus see ulmeline. Samas poole trenni pealt lõi nagu ''tropi'' eest ära ja läks lihtsamaks. Tehnilises osas olen ka tõmbe teise poole rohkem paika saanud. Üks päev istusin soojeduseks selle kurikuulsa dünaamilise ergomeetri peale ja voilaa!! Ma sain sellega hakkama. Keskmine kiirus oli hoopis teine ja ma ei ole seda vahepeal harjutanud. Ilmset on see seotud paadis toimunud muutusega. Sellised väikesed sportlase rõõmud. :)

Aeg lendab
10.03

 Aeg on nõuks võtnud lendama hakata. Täna tekitas see minus natuke melanhooliat, et juba nädala pärast lähen Austraaliasse. Siin on olnud nii tore ja hea aeg!
Nüüd 2 nädalat olen teinud täis mahus trenni jälle. Tunub, et tervis peab kenasti vastu ja enesetunne on stabiilselt hea. On raskemaid ja kergemaid trenne. On trenn mille lõpus olen õnnelik, et hakkama sain. Üldiselt organism vist harjub kõigega ja nii ka siinsete treeningutega. Pulss näitab viisakamaid numbreid ja pole enam liiga tihti punases.
 Aeg hakkab kiiresti liikuma siis kui tekib rutiin ja rutiin ei tähenda alati midagi halba! Kui on kahe trenni päevad siis on päev juba ette sisustatud. Kell 8.00 ja kell 14.00 on trennid. Õhtust söön juba kell 5-6 vahel tavaliselt. Pärast seda tegelen igapäevaste toimingutega. Nendel päevadel kui on üks trenn püüan ennast kohaliku ümbruse ja eluga kurssi viia. Viimati käisime ookeani ääres rannas, üks päev sõitsin kohaliku ühistranspordiga Hamiltoni. Vahelduseks nägin natuke suuremat asustust ja sagimist kui muidu.

Mount maunganui

Mount maunganui, koos alati rõõmsa Gracega!

Mount maunganui

The Mount Beach!

Täidetud munad ja singirullid!
12.03

 Täna õhtul oli meie pool õhtusöök. Steve ja Odette tahtsid enne minu äraminekut ühise õhtusöögi korraldada. Nemad ise aga lähevad neljapäeval pulma ja naasevad pühapäeval. Mina lendan Sydneysse laupäeval. Otsustasime siis, et täna on hea päev. Nemad omalt poolt plaanisid ahjus lammast küpsetada ja muud sinna juurde kuuluvat. Olin veidi kimbatuses mida omalt poolt lisada, plaan oli kindlasti midagi Eesti klassikaliselt peolaualt. Minu arvates on meie köökides mingis mõttes palju sarnast. Toit on küll esmapilgul erinev aga algained on samad. Kartul, liha, kala, kana, juurviljad jne. Lootsin, et  ehk suudavad singirullid ja täidetud munad neid natukene üllatada. Toimis! Need suupisted kadusid taldrikult väga kiirelt ning nii pidin ma mitu korda rääkima kuidas neid tehakse. Ega ma vist polegi neid ennem teinud aga no pole just eriti keeruline.
 Toimetasime köögis Steveiga kahekesi, sest Odettel oli pikk tööpäev. Ma arvan, et saime kenasti hakkama. Kõik maitses hästi ja külalised kiitsid.
 Külalisi ei olnud palju. Mõned sõbrad trennist, need kes kõige lähedasemaks saanud on. Kõik nad siin on valdavlt toredad, lihtsalt osad on rohkem sõpradeks saanud.

Kindlasti olen siin saanud nii mõegi hea idee ja retsepti edaspidiseks. Eriti vaimustuses olin ma Odette tehtud banaanikogist, mis on tema nn leivanumber. Oluline fakt selle juures on minu küllaltki tagasihoidlik armastus banaanide vastu:)! Sain retsepti ja vastu kaubaks saan talle nüüd täidetud munade oma anda.

 Keegi uuris siinse söömise kohta ja kui oluline see on. Sportlased siin söövad küllaltki teadlikult tervislikku aga samas täiesti normaalset ja tavalist toitu. Pealegi on nad selles üsna osavad!
 Ise toitun ma ka siin pigem väga korralikult ja mitmekesiselt. Mitte dieedi pidamise mõttes korralikult vaid, et siin vastupidada. Ilmad on kohati kuumad ja isu poolest võiks söömisele mõni päev vilistada aga nii see siin läbi ei läheks. Iga päevaselt on menüüs juurviljad, puuviljad, liha, kala, piimatooted.. Kõik on kohalik toodan ja see teadmine teeb toidu vähemasti poole maitsvamaks!
 Trennides on suur energiakulu ja eriti näpuga järge ma siin ajanud pole. Kaks antibiootikumi kuuri järjest ja rasked treeningud tegid mulle selgeks, et pean väga tõsiselt ennast ''seest poolt toetama'' või ma lihtsalt ei murra sellest välja. Regulaarne täisväärtuslik toit on olulisemaks kütuseks kui seda endale teadvustame. Viimasel ajal tunnen ennast üha paremini ja toitumisel on selles kindlasti oma roll.

 Esimese nädala põhjal oleks ma siit võimaluse korral ilmselt minema jooksnud. Tõesti oli raske. Nüüd olen sellega harjunud ja kontrollin olukorda hoopis rohkem. Selge see, et trennid väsitavad ja lihased aeg-ajalt endast märku annavd. Need on täiesti tavalised nähud ja käivad spordi juurde. Hetkel tunnen ennast üha tervema ja tugevamana. Jõuetust pole enam tundnud ja pigem on elujõud see, mis domineerib!

Pruun, rõõsa ja rõõmus! :) ..randid on viisakad!
Kaisa

Pilte siit ja sealt!

Karapiro varahommikul

NZ High Performance center

NZ High Performance center

Karapiro varahommikul

Karapiro varahommikul

Internatsionaalne sünnipäev!

 Nüüd vist võin sellele maratoni pikkusele sünnipäevale joone alla tõmmata. Kuna Teie kodus olete 11h ajast maas, Prantsusmaa 12h ja LA neiud veel rohkem siis kestis see vananemine kaua.

 Sünnipäevalaulu lauldi mulle lausa kolm korda (hetk tagasi tuli ka neljas kord LA'st) ja õnnitlusi jagus tervesse päeva. Eile oli kõigil küllaltki kiire päev, algasid meistrikate eelsõidud. Täna on aga enamustel vaba päev ja käisime natuke kohvikus tähistamas. Louise ütles, et paar tüdrukut tuleb ning ajame veits juttu. Kui kohale jõudsin oli tüdrukuid oodatust rohkem ja tuli aina juurde. Põhiliselt olid kõik kellega Karapirol koos treenin.

 Sain armsaid kingitusi, enamasti Uus-Meremaa teemalised ning lamba piltidega. Rääkisin neile selle peale, et mul on sõpru kes mind lambaks kutsuvad, sest unustan tihti ja olen sageli hajevil. See neile meelids. ;) Kõigele lisaks oli ka minu lemmik ilm! Pilvitu taevas ja lõõskav päike, mitte ühtegi pilve terve päeva jooksul! Nii siis võtan ka seda kui kingitust. Kõige toredam oli avada Katre poolt kaasa pandud kingitust, tekitas kuidagi koduse tunde. Üllatus oli suur kui leidsin sealt midagi mida olin endale just plaaninud ostma minna. Täpselt see mida mul vaja oli sel hetkel! Olge oma mõtete ja soovidega ettevaatlikud, need kipuvad täide minema.

Eile algasid Uus-Meremaa meistrivõistlused. Kirjutasin siia, et mu tervislik seisund pole just parim ja seega pidin raske valiku tegema. Kas minna sõitma või mitte. Otsustasin, et lähen eelsõitu ja vaatan kuidas on. Esimene sai otse A-finaali - ülejäänud lohutusse. Otse edasi saamine oleks tähendanud väga korraliku sõitu ja head võistlusvormi. Teadsin, et mõlema ülesande kõrgusel ma veel pole. Tervise huvides läksin nö läbi sõitma. Isegi see osutus oodatust raskemaks ja pärast sõitu oli väga kesine enesetunne. Lootsin, et saan positiivse tõuke aga olukord oli hoopiski keerlulisemaks muutunud. Meil, sportlastel on ennast raske pidurdada.

 Õnneks helistas mulle mu spordiarst, kes tunneb mind läbi ja lõhki ning kutsus korrale. Mädane põletik jalas on pigem üks märk üldisest kurnatusest. Olen tänulik, et dr. Muza Lepik mulle veits peapesu tegi. Tema soovitus (loe:käsk) oli konkreetne - ei mingt võistlemist, ainult rahu. Enda sisse näeme me vaid ise ja peaksime selle põhjal suutma langetada otsuseid. Minul oli lihtsalt üks suur segadus. Tundub natuke nagu allaandmine, kuigi ei peaks. Tähtsad sõidu on alles ees!

 Mingis mõttes tunnen ennast isegi rahulikumalt. Nüüd kui ma ei pea enam positiivseid ja negatiivseid külgi kaaluma.

 Hetkel toimetan siin vaikselt ringi ja puhkan. Vaatan võistlusi, naudin loodust ja kuuma ilma. Keskpäevaks saabub totaalne saun ning ööd jällegi on küllaltki jahedad.

Talented Eve :)!

Mõnus olemine

Twizel ja ''We almost killed Estonian!''

Twizel

 Uus-Meremaa on vist algusest lõpuni äärmiselt ilus. Nii siis ei midagi originaalselt, Twizelis on imeilus! Võistluspaik helesinise veega ja kõrged mäed ümberringi. See linn oli kunagi elanike arvult oluliselt suurem aga aja jooksul on rahvas suurlinnadesse laiali valgunud. Aastaringselt elab siin umbkaudu tuhat elaniku. Suvel aga kordades rohkem, paljud tulevad siia suvitama ja rendivad maju. Palju on ka neid kellel on siin suvekodud. Kõik on ühepere elamud, suuremate või väiksemate aedadega.

Trenni ja sööma läheme enamasti ratastega. Nii koguneb päeva jooksul päris arvestatav kogus jalgratta sõitu. Esimene trenn on tavaliselt kell 7.00 ja rattaga  trenni sõit on ideaalseks äratuseks. Tavaliselt ärkan mina esimesena, siis Lucy ja kõige viimasena väike Lucy (see on tema suvekodu siin). Mulle meeldib hommikuti rahulikult tõusta aga siin teistega koos ei tule sest midagi välja. Nemad tõusevad viimasel minutil, kiire võileib ja minekut. Näiteks väike Lucy sööb oma võileva teel trenni. Hommikust söövad nad siin kahel korral, kergelt enne trenni ja siis pärast trenni uuesti. Ahjaa, üks tore komme veel,  trennis söövad nad kummikomme. Üsna loogiline iseenesest, puhas süsivesik ehk siis kiire energia. Mina pole harjunud trennis sööma aga kohe peale trenni on mõni kummilennuk omal kohal;)!

Nende toitumises on veel teistmoodi see, et lõunasöögiks on midagi mis mahub nimetaja all - võileib. Õhtusöök siin on meie mõistes lõunasöök.

Tagasilöök.

  Mõnikord arvame, et suudame rohkem ja keha peab kõigele vastu. Ma olen siin nüüd selle eest viimastel päevadel lõivu maksnud.

 Kui sa tuled kodust peaaegu teise maailma otsa, et treenida teistega ja teenida välja oma koht päikese all siis on üpris lihtne üle piiri minna. Ilmselt olen ma seda natuke teinud ja ega ma koduski oma parimas tervilikus vormis polnud.

 Nimelt nädal tagasi kriimustasin säärel olnud väikest punni. Väga vähe, ei mida märkimisväärset. Paar päeva hiljem avastasin, et see sama väike punn pole enam nii väike ja teeb kergelt valu. Läks veel päev kui sain aru, et seal on vist mäda sees. Ootasin veel päeva ja siis otsustasin sealt mäda välja sorkida. Selleks ajaks oli seal juba korralik põletik sees ja valu oli ka juba arvestatav. Siis pidades nõu tesite tüdrukutega, veel mõne targa ning apteekriga ei jäänud muud üle kui uuesti antibiootikume võtta. Selle ulatus aina kasvas ja valusamaks muutus.Vaevu kuu eest tegin kõha tõttu arsti poolt määratud lühikese kuuri, enne seda oli eelmine kord ilmselt siis kui laps olin. Nii siis olen ma üldiselt väga terve inimene ja antibiootikumide suhtes kogemus puudub. Hakkasin neid võtma. Teisel ööl ma ei maganud, süda lõi kiiresti ja kõvasti ning eriti vastik maitse oli kurgus. Hommikusest trennid midagi välja ei tulnud, olin omadega suhteliselt läbi.

 Trennist varem tagasi tulles kohtusin väikese Lucy emaga kes oli eelmisel õhtul saabunud. Õnnek on ta meditsiinilise haridusega ja viis mind kohe kohaliku arsti juurde. Kuigi paar päeva varem öeldi, et järjekord on nädala pikkune. Arstile minnes kartsin, et asi on põletikus ja olin mõttes valmis hullemaks. Rõõmsameelne arst küsitles mind veidi, kontrollis parameetreid ja siis ütles: ''Sa tüdruk oled lihtsalt allergiline nende rohtude suhtes!'' Nii siis ei olnud need nähud otseselt põletikust vaid rohtudest. Mis küll iseenesest oli põletikule juba piiri pannud. Arstionu(ka tema oli kunagi sõudja!) vahetas rohu välja ja enesetunne  nüüdseks on juba kordades parem. Tagant järgi mõeldes meenuvad sarnased sümptomid kodusest ravikuurist. Samas polnud see siis nii hull ning ei osanud seda tähelepanna.

 Koduste treenerite ja spordiarstiga nõupidades sain soovituse trenne väga rahulikult võtta ja kosuda.  Eks ma püüan. Voodis pikali olla ei suuda aga alternatiivina olen ratast sõitnud ja endale vähema intensiivsusega tegevust otsinud. Õnneks on siin väikese Lucy ema Mery. Kes silma peal hoiab, plaastreid vahetab ja manitseb. Mille eest omakorda minu ema väga tänulik on. Selle peale ütles Mery, et see on emade töö ja instinkt. :) Ta on väga vahva! Palju palju aastaid ämmaemand ning ütleb ikka: ''I love my job! I really do!'' Kui paljud teist seda endale ütelda saavad?

 Igatahes minu teada pole mul kunagi ühtegi sellist infektsiooni olnud ja keha on alati ise hakkama saanud. Ilmselt kipuvad sellised asjad juhtuma siis kui organism on pisut tühjaks väänatud. Nii siis proovin enda eest veel korralikumalt hoolitseda.

 Lucyide duo aasisi hiljem, et nad peaaaegu surmasid eestlase! See on muidugi lihtsalt nali!!

Täna kolin ma jälle.

 Siin Lucy pool on küll väga sõbralik ja tore elamine aga ruumiga pole priisata. Väike Lucy, tema kutt (loomuliklut sõudja!), vanemad ja teine Lucy. Tunnen, et olen pisut jalus. Ilmselt on see minu enda probleem. Eilse seisuga kolis küll teine Lucy siit ära, sest ka tema vanemad saabusid Twizelisse puhkama ja rentisid maja. 

 Kolin Louise poole, kelle suvekodus on natuke rohkem ruumi ja vähem rahvast. Mul oli plaanis juba alguses sinna minna aga ta saabus siia paar päeva hiljem ning siis otsutasin selle koha kasuks. Louise on oluliselt jutukam ja hästi sõbralik, inimene kellega on lihtne ühist teemat leida. Ta on ka väga edukas kergekaalu sõudja.

 Rääkides edukatest sõudjates siis on neid siin ju teadagi palju. Liigun siin põhiliselt ringi Southern RPC'ga (http://www.rowingnz.com/high-performance/regional-performance-centre/about-regional-performance-centres/). Ka nende hulgas on mitu olümpiavõitjat ja medalisti. Tore on tõdeda, et ka nemad on siiski tavalised inimesed, teevad nalja ja on muidu sõbralikud.

 Täna on kõikidel sportlastel olude sunnil vaba hommik. Järvel on nii paks udu, et kedagi ei lasta veel. Ootame veel, aga lõuna aeg tiksub vaikselt peale. 

Tervitades!

Kaisa