Õnnelikud inimesed.
Kohalikud küsisid
minult korduvalt, et mis siis kõige rohkem meelde jääb või mis kõige enam
muljet avaldas. Loomulikult on seal tõeliselt kaunis ja mitmekesine loodus, mis
kindlasti ei jäta kedagi külmaks. Ka elu üldiselt oli kuidagi teistmoodi ja
lihtne. Siiski kõige rohkem meeldisid mulle kohalikud õnnelikud inimesed! Üks keskmine uusmeremaalane on õnnelik, ei midagi ülevoolavat ja võltsi. Lihtsalt rõõmsad ja rahulolevad
kiivid. Minu arvates on meil nendega
sarnane temperament ning nendega on lihtne sobituda. Lihtsalt meil on veel oma
jagu teed minna, et olla sama elurõõmsad. Kindlasti mõjutavad meid kehvem
kliima, majanduslik olukord ja ajalooline taust.. Kuid siiski usun, et meil on
potensiaali kunagi lõpetada eestlaslik muretsemine ja tunda rõõmu lihtsatest
asjadest.
Rääkides tüüpilisest
uusmeremaalasest siis ei õnnestunud mul teda tabada. Kõik nad olid küllaltki
erinevad. Väljanägemiselt olid nad äärmusest äärmusesse, täiesti erinevad. Tänu
sellel ei peetud mind kordagi esmapilgul välismaalaseks. Sellest said nad
aru alles siis kui rääkima hakkasin ja ''pehme'' aksent reetis. Üldiselt võiks
iga eestlane välja näha nagu keskmine kiivi :). Inimtüübid olid samuti üsna
erinevad. Vaiksed, valjud, unistajad, koleerikud, sangviinikud, eneseimetlejad
jne. Naiste summer squad'is oli ka ikka igasuguseid. Üks neiu suutis oma
eneseimetlusega kõiki aeg ajalt õhku ahmima panna. Või siis üht tüdrukut narrisn, et
peaksime tegema battle'i ''slow and the slowest in changing room''. Peaaegu
eranditult kustutas üks meist viimasene tule riietusruumis.
Treening grupis oli
väga korralik dissipliin. Kõik olid õigel ajal kohal ja õigel ajal paadid vees.
Alguses kiirustasin, et sammu pidada ja esimesena paat vette saada. See polnud midagi põhimõttelist, lihtsalt logistiliselt kõige loogilisem - väiksed paadidi ees ja suured järgi. Ühesel on ka rohkem toimetamist kui suurtel paatidel. Neil viib üks aerud ja teised paadi, mina aga pean kaks korda käima, trennist tulles pean üksi paati pesema jne.
Lõpuks olin üks esimesi kes oma ratta sõudeka ette parkis ning aega jäi ülegi. Esimesena veele tahtsin jõuda juba puhdalt mugavuse pärast, sest ühesed hakkasid oma aeglasema paadikiiruse pärast
esimesena liikuma. Peab tõdema, et juba Austraalias hakkasin seda korrektsust
igatsema ja jooksev graafiks jooksis pidevalt ummikusse.
Kaks kuud Uus-Meremaal on ka
mind rõõmsamaks teinud. Ma ei oska ütelda, kas ja kui palju ma seal
muutusin aga tunne on kuidagi mugavam. Esimesed nädalad trennis olid eriti rasked ja mingis mõttes oleks jooksu tahtnud panna. Trennid
kergemaks ei muutunud, mina lihtsalt harjusin sellega. Kahe kuuga pole mõtet
oodata tohutut progressi, just eriti füüsilises mõttes aga progress oli siiski
märgatav. Arenesin mitmes suunas: tehnliselt tunnen ennast paremini, vaimselt
tugevama ja suurema võitlejana. Mäletan, et nooremana olin trennis see kes
tahtis poole sammu võrra eespool olla aga hiljem kesises koduses konkurentsis
oli see ununenud. Nüüd utsitas see tunne jälle mind tagant. Mõned trennid oli
kohe eriti rasked, nagu oleks kaks korda järjest Armada Cup'i (9km ühisstardist) läbi sõitnud. Pole siis ime miks Emma alati Armada Cup'i pika puuga kinni paneb. Samas ei näe ma nendest trennides õudukaid, võimalusel teeksin uuesti. Iga korraga läheb lihtsamaks, eriti just peas. Lülitad ülearused mõtted välja ja oled lihtsalt hetkes nii hea kui oskad.
Olen äärmiselt tänulik kõikidele kes aitasid selle idee ellu viia! Arvan, et mina kui sportlane karastusin seal korralikult. Olla liige ühes maailma parimas sõudekoondises ja tunda ennast omaks võetuna on suur au! Kahe kuu jooksul kohtasin palju sõbralikkust ning omakasupüüdmatut abivalmidust. Sealsetel inimestel ja nende heatahtlikkusel on suur roll miks ma ainult ülivõrretes Uus-Meremaast rääkida oskan.
See oli tõesti hea aeg!
