Twizel
Uus-Meremaa
on vist algusest lõpuni äärmiselt ilus. Nii siis ei midagi originaalselt,
Twizelis on imeilus! Võistluspaik helesinise veega ja kõrged mäed ümberringi.
See linn oli kunagi elanike arvult oluliselt suurem aga aja jooksul on rahvas
suurlinnadesse laiali valgunud. Aastaringselt elab siin umbkaudu tuhat elaniku.
Suvel aga kordades rohkem, paljud tulevad siia suvitama ja rendivad maju. Palju
on ka neid kellel on siin suvekodud. Kõik on ühepere elamud, suuremate või
väiksemate aedadega.
Trenni
ja sööma läheme enamasti ratastega. Nii koguneb päeva jooksul päris arvestatav
kogus jalgratta sõitu. Esimene trenn on tavaliselt kell 7.00 ja rattaga
trenni sõit on ideaalseks äratuseks. Tavaliselt ärkan mina esimesena,
siis Lucy ja kõige viimasena väike Lucy (see on tema suvekodu siin). Mulle
meeldib hommikuti rahulikult tõusta aga siin teistega koos ei tule sest midagi
välja. Nemad tõusevad viimasel minutil, kiire võileib ja minekut. Näiteks väike
Lucy sööb oma võileva teel trenni. Hommikust söövad nad siin kahel korral,
kergelt enne trenni ja siis pärast trenni uuesti. Ahjaa, üks tore komme
veel, trennis söövad nad kummikomme. Üsna loogiline iseenesest, puhas
süsivesik ehk siis kiire energia. Mina pole harjunud trennis sööma aga kohe
peale trenni on mõni kummilennuk omal kohal;)!
Nende
toitumises on veel teistmoodi see, et lõunasöögiks on midagi mis mahub nimetaja
all - võileib. Õhtusöök siin on meie mõistes lõunasöök.
Tagasilöök.
Mõnikord
arvame, et suudame rohkem ja keha peab kõigele vastu. Ma olen siin nüüd selle
eest viimastel päevadel lõivu maksnud.
Kui
sa tuled kodust peaaegu teise maailma otsa, et treenida teistega ja teenida
välja oma koht päikese all siis on üpris lihtne üle piiri minna. Ilmselt olen
ma seda natuke teinud ja ega ma koduski oma parimas tervilikus vormis polnud.
Nimelt
nädal tagasi kriimustasin säärel olnud väikest punni. Väga vähe, ei mida
märkimisväärset. Paar päeva hiljem avastasin, et see sama väike punn pole enam
nii väike ja teeb kergelt valu. Läks veel päev kui sain aru, et seal on vist
mäda sees. Ootasin veel päeva ja siis otsustasin sealt mäda välja sorkida.
Selleks ajaks oli seal juba korralik põletik sees ja valu oli ka juba
arvestatav. Siis pidades nõu tesite tüdrukutega, veel mõne targa ning
apteekriga ei jäänud muud üle kui uuesti antibiootikume võtta. Selle ulatus aina kasvas ja valusamaks muutus.Vaevu kuu eest
tegin kõha tõttu arsti poolt määratud lühikese kuuri, enne seda oli eelmine kord ilmselt siis
kui laps olin. Nii siis olen ma üldiselt väga terve inimene ja antibiootikumide
suhtes kogemus puudub. Hakkasin neid võtma. Teisel ööl ma ei maganud, süda lõi
kiiresti ja kõvasti ning eriti vastik maitse oli kurgus. Hommikusest trennid
midagi välja ei tulnud, olin omadega suhteliselt läbi.
Trennist
varem tagasi tulles kohtusin väikese Lucy emaga kes oli eelmisel õhtul saabunud.
Õnnek on ta meditsiinilise haridusega ja viis mind kohe kohaliku arsti juurde.
Kuigi paar päeva varem öeldi, et järjekord on nädala pikkune. Arstile minnes
kartsin, et asi on põletikus ja olin mõttes valmis hullemaks. Rõõmsameelne arst
küsitles mind veidi, kontrollis parameetreid ja siis ütles: ''Sa tüdruk oled
lihtsalt allergiline nende rohtude suhtes!'' Nii siis ei olnud need nähud
otseselt põletikust vaid rohtudest. Mis küll iseenesest oli põletikule juba
piiri pannud. Arstionu(ka tema oli kunagi sõudja!) vahetas rohu välja ja enesetunne nüüdseks on juba
kordades parem. Tagant järgi mõeldes meenuvad sarnased sümptomid kodusest
ravikuurist. Samas polnud see siis nii hull ning ei osanud seda tähelepanna.
Koduste
treenerite ja spordiarstiga nõupidades sain soovituse trenne väga rahulikult
võtta ja kosuda. Eks ma püüan. Voodis pikali olla ei suuda aga
alternatiivina olen ratast sõitnud ja endale vähema intensiivsusega tegevust
otsinud. Õnneks on siin väikese Lucy ema Mery. Kes silma peal hoiab, plaastreid
vahetab ja manitseb. Mille eest omakorda minu ema väga tänulik on. Selle peale
ütles Mery, et see on emade töö ja instinkt. :) Ta on väga vahva! Palju palju
aastaid ämmaemand ning ütleb ikka: ''I love my job! I really do!'' Kui paljud
teist seda endale ütelda saavad?
Igatahes
minu teada pole mul kunagi ühtegi sellist infektsiooni olnud ja keha on alati
ise hakkama saanud. Ilmselt kipuvad sellised asjad juhtuma siis kui organism on
pisut tühjaks väänatud. Nii siis proovin enda eest veel korralikumalt
hoolitseda.
Lucyide
duo aasisi hiljem, et nad peaaaegu surmasid eestlase! See on muidugi lihtsalt
nali!!
Täna
kolin ma jälle.
Siin
Lucy pool on küll väga sõbralik ja tore elamine aga ruumiga pole priisata.
Väike Lucy, tema kutt (loomuliklut sõudja!), vanemad ja teine Lucy. Tunnen, et olen
pisut jalus. Ilmselt on see minu enda probleem. Eilse seisuga kolis küll teine
Lucy siit ära, sest ka tema vanemad saabusid Twizelisse puhkama ja rentisid
maja.
Kolin
Louise poole, kelle suvekodus on natuke rohkem ruumi ja vähem rahvast. Mul oli
plaanis juba alguses sinna minna aga ta saabus siia paar päeva hiljem ning siis
otsutasin selle koha kasuks. Louise on oluliselt jutukam ja hästi sõbralik,
inimene kellega on lihtne ühist teemat leida. Ta on ka väga edukas kergekaalu
sõudja.
Rääkides
edukatest sõudjates siis on neid siin ju teadagi palju. Liigun siin põhiliselt
ringi Southern RPC'ga
(http://www.rowingnz.com/high-performance/regional-performance-centre/about-regional-performance-centres/).
Ka nende hulgas on mitu olümpiavõitjat ja medalisti. Tore on tõdeda, et ka
nemad on siiski tavalised inimesed, teevad nalja ja on muidu sõbralikud.
Täna
on kõikidel sportlastel olude sunnil vaba hommik. Järvel on nii paks udu, et
kedagi ei lasta veel. Ootame veel, aga lõuna aeg tiksub vaikselt peale.
Tervitades!
Kaisa
No comments:
Post a Comment