Internatsionaalne sünnipäev!

 Nüüd vist võin sellele maratoni pikkusele sünnipäevale joone alla tõmmata. Kuna Teie kodus olete 11h ajast maas, Prantsusmaa 12h ja LA neiud veel rohkem siis kestis see vananemine kaua.

 Sünnipäevalaulu lauldi mulle lausa kolm korda (hetk tagasi tuli ka neljas kord LA'st) ja õnnitlusi jagus tervesse päeva. Eile oli kõigil küllaltki kiire päev, algasid meistrikate eelsõidud. Täna on aga enamustel vaba päev ja käisime natuke kohvikus tähistamas. Louise ütles, et paar tüdrukut tuleb ning ajame veits juttu. Kui kohale jõudsin oli tüdrukuid oodatust rohkem ja tuli aina juurde. Põhiliselt olid kõik kellega Karapirol koos treenin.

 Sain armsaid kingitusi, enamasti Uus-Meremaa teemalised ning lamba piltidega. Rääkisin neile selle peale, et mul on sõpru kes mind lambaks kutsuvad, sest unustan tihti ja olen sageli hajevil. See neile meelids. ;) Kõigele lisaks oli ka minu lemmik ilm! Pilvitu taevas ja lõõskav päike, mitte ühtegi pilve terve päeva jooksul! Nii siis võtan ka seda kui kingitust. Kõige toredam oli avada Katre poolt kaasa pandud kingitust, tekitas kuidagi koduse tunde. Üllatus oli suur kui leidsin sealt midagi mida olin endale just plaaninud ostma minna. Täpselt see mida mul vaja oli sel hetkel! Olge oma mõtete ja soovidega ettevaatlikud, need kipuvad täide minema.

Eile algasid Uus-Meremaa meistrivõistlused. Kirjutasin siia, et mu tervislik seisund pole just parim ja seega pidin raske valiku tegema. Kas minna sõitma või mitte. Otsustasin, et lähen eelsõitu ja vaatan kuidas on. Esimene sai otse A-finaali - ülejäänud lohutusse. Otse edasi saamine oleks tähendanud väga korraliku sõitu ja head võistlusvormi. Teadsin, et mõlema ülesande kõrgusel ma veel pole. Tervise huvides läksin nö läbi sõitma. Isegi see osutus oodatust raskemaks ja pärast sõitu oli väga kesine enesetunne. Lootsin, et saan positiivse tõuke aga olukord oli hoopiski keerlulisemaks muutunud. Meil, sportlastel on ennast raske pidurdada.

 Õnneks helistas mulle mu spordiarst, kes tunneb mind läbi ja lõhki ning kutsus korrale. Mädane põletik jalas on pigem üks märk üldisest kurnatusest. Olen tänulik, et dr. Muza Lepik mulle veits peapesu tegi. Tema soovitus (loe:käsk) oli konkreetne - ei mingt võistlemist, ainult rahu. Enda sisse näeme me vaid ise ja peaksime selle põhjal suutma langetada otsuseid. Minul oli lihtsalt üks suur segadus. Tundub natuke nagu allaandmine, kuigi ei peaks. Tähtsad sõidu on alles ees!

 Mingis mõttes tunnen ennast isegi rahulikumalt. Nüüd kui ma ei pea enam positiivseid ja negatiivseid külgi kaaluma.

 Hetkel toimetan siin vaikselt ringi ja puhkan. Vaatan võistlusi, naudin loodust ja kuuma ilma. Keskpäevaks saabub totaalne saun ning ööd jällegi on küllaltki jahedad.

Talented Eve :)!

Mõnus olemine

Twizel ja ''We almost killed Estonian!''

Twizel

 Uus-Meremaa on vist algusest lõpuni äärmiselt ilus. Nii siis ei midagi originaalselt, Twizelis on imeilus! Võistluspaik helesinise veega ja kõrged mäed ümberringi. See linn oli kunagi elanike arvult oluliselt suurem aga aja jooksul on rahvas suurlinnadesse laiali valgunud. Aastaringselt elab siin umbkaudu tuhat elaniku. Suvel aga kordades rohkem, paljud tulevad siia suvitama ja rendivad maju. Palju on ka neid kellel on siin suvekodud. Kõik on ühepere elamud, suuremate või väiksemate aedadega.

Trenni ja sööma läheme enamasti ratastega. Nii koguneb päeva jooksul päris arvestatav kogus jalgratta sõitu. Esimene trenn on tavaliselt kell 7.00 ja rattaga  trenni sõit on ideaalseks äratuseks. Tavaliselt ärkan mina esimesena, siis Lucy ja kõige viimasena väike Lucy (see on tema suvekodu siin). Mulle meeldib hommikuti rahulikult tõusta aga siin teistega koos ei tule sest midagi välja. Nemad tõusevad viimasel minutil, kiire võileib ja minekut. Näiteks väike Lucy sööb oma võileva teel trenni. Hommikust söövad nad siin kahel korral, kergelt enne trenni ja siis pärast trenni uuesti. Ahjaa, üks tore komme veel,  trennis söövad nad kummikomme. Üsna loogiline iseenesest, puhas süsivesik ehk siis kiire energia. Mina pole harjunud trennis sööma aga kohe peale trenni on mõni kummilennuk omal kohal;)!

Nende toitumises on veel teistmoodi see, et lõunasöögiks on midagi mis mahub nimetaja all - võileib. Õhtusöök siin on meie mõistes lõunasöök.

Tagasilöök.

  Mõnikord arvame, et suudame rohkem ja keha peab kõigele vastu. Ma olen siin nüüd selle eest viimastel päevadel lõivu maksnud.

 Kui sa tuled kodust peaaegu teise maailma otsa, et treenida teistega ja teenida välja oma koht päikese all siis on üpris lihtne üle piiri minna. Ilmselt olen ma seda natuke teinud ja ega ma koduski oma parimas tervilikus vormis polnud.

 Nimelt nädal tagasi kriimustasin säärel olnud väikest punni. Väga vähe, ei mida märkimisväärset. Paar päeva hiljem avastasin, et see sama väike punn pole enam nii väike ja teeb kergelt valu. Läks veel päev kui sain aru, et seal on vist mäda sees. Ootasin veel päeva ja siis otsustasin sealt mäda välja sorkida. Selleks ajaks oli seal juba korralik põletik sees ja valu oli ka juba arvestatav. Siis pidades nõu tesite tüdrukutega, veel mõne targa ning apteekriga ei jäänud muud üle kui uuesti antibiootikume võtta. Selle ulatus aina kasvas ja valusamaks muutus.Vaevu kuu eest tegin kõha tõttu arsti poolt määratud lühikese kuuri, enne seda oli eelmine kord ilmselt siis kui laps olin. Nii siis olen ma üldiselt väga terve inimene ja antibiootikumide suhtes kogemus puudub. Hakkasin neid võtma. Teisel ööl ma ei maganud, süda lõi kiiresti ja kõvasti ning eriti vastik maitse oli kurgus. Hommikusest trennid midagi välja ei tulnud, olin omadega suhteliselt läbi.

 Trennist varem tagasi tulles kohtusin väikese Lucy emaga kes oli eelmisel õhtul saabunud. Õnnek on ta meditsiinilise haridusega ja viis mind kohe kohaliku arsti juurde. Kuigi paar päeva varem öeldi, et järjekord on nädala pikkune. Arstile minnes kartsin, et asi on põletikus ja olin mõttes valmis hullemaks. Rõõmsameelne arst küsitles mind veidi, kontrollis parameetreid ja siis ütles: ''Sa tüdruk oled lihtsalt allergiline nende rohtude suhtes!'' Nii siis ei olnud need nähud otseselt põletikust vaid rohtudest. Mis küll iseenesest oli põletikule juba piiri pannud. Arstionu(ka tema oli kunagi sõudja!) vahetas rohu välja ja enesetunne  nüüdseks on juba kordades parem. Tagant järgi mõeldes meenuvad sarnased sümptomid kodusest ravikuurist. Samas polnud see siis nii hull ning ei osanud seda tähelepanna.

 Koduste treenerite ja spordiarstiga nõupidades sain soovituse trenne väga rahulikult võtta ja kosuda.  Eks ma püüan. Voodis pikali olla ei suuda aga alternatiivina olen ratast sõitnud ja endale vähema intensiivsusega tegevust otsinud. Õnneks on siin väikese Lucy ema Mery. Kes silma peal hoiab, plaastreid vahetab ja manitseb. Mille eest omakorda minu ema väga tänulik on. Selle peale ütles Mery, et see on emade töö ja instinkt. :) Ta on väga vahva! Palju palju aastaid ämmaemand ning ütleb ikka: ''I love my job! I really do!'' Kui paljud teist seda endale ütelda saavad?

 Igatahes minu teada pole mul kunagi ühtegi sellist infektsiooni olnud ja keha on alati ise hakkama saanud. Ilmselt kipuvad sellised asjad juhtuma siis kui organism on pisut tühjaks väänatud. Nii siis proovin enda eest veel korralikumalt hoolitseda.

 Lucyide duo aasisi hiljem, et nad peaaaegu surmasid eestlase! See on muidugi lihtsalt nali!!

Täna kolin ma jälle.

 Siin Lucy pool on küll väga sõbralik ja tore elamine aga ruumiga pole priisata. Väike Lucy, tema kutt (loomuliklut sõudja!), vanemad ja teine Lucy. Tunnen, et olen pisut jalus. Ilmselt on see minu enda probleem. Eilse seisuga kolis küll teine Lucy siit ära, sest ka tema vanemad saabusid Twizelisse puhkama ja rentisid maja. 

 Kolin Louise poole, kelle suvekodus on natuke rohkem ruumi ja vähem rahvast. Mul oli plaanis juba alguses sinna minna aga ta saabus siia paar päeva hiljem ning siis otsutasin selle koha kasuks. Louise on oluliselt jutukam ja hästi sõbralik, inimene kellega on lihtne ühist teemat leida. Ta on ka väga edukas kergekaalu sõudja.

 Rääkides edukatest sõudjates siis on neid siin ju teadagi palju. Liigun siin põhiliselt ringi Southern RPC'ga (http://www.rowingnz.com/high-performance/regional-performance-centre/about-regional-performance-centres/). Ka nende hulgas on mitu olümpiavõitjat ja medalisti. Tore on tõdeda, et ka nemad on siiski tavalised inimesed, teevad nalja ja on muidu sõbralikud.

 Täna on kõikidel sportlastel olude sunnil vaba hommik. Järvel on nii paks udu, et kedagi ei lasta veel. Ootame veel, aga lõuna aeg tiksub vaikselt peale. 

Tervitades!

Kaisa

Christchurch.

 See linn võttis mu sõnatuks. Mitte küll selle pärast, et see on ilus ja esimest korda Vaikset Ookeani nägin. Hoopis selle pärast, et siin linnas oli kahe aasta eest maavärin. Kuigi see oli kahe aasta eest on kõikjal veel tagajärgi näha. Enamus on küll ära koristatud ja paljusid maju lammutatakse ning ''koristatakse'' minema. Maavärin on hävitanud kogu siinse kesklinna elavuse, muidugi võib kahjustusi näha kogu linna piires. Selles hukkus 185 inimest ja majanduslik kahju oli üüratu. Näiteks nii seisab uhke linnaosa vaatkega ookeanile tühjana. Majad on küll püsti aga kahjustaud ja inimesed ei saa nendesse majadesse enam kunagi tagasi minna. Need lükatakse lihtsalt üks haaval maatasa. Kesklinnas on enamus kõrghooneid kadunud ja nende asemel on parklad. Kesklinna ongi nagu üks suur parkla. Need kõrghooned mis veel püsti, aga kahjustatud, seisavad seal üsna kurvalt. Osadel pole aknaid ees, mõned aknad on lihtsalt lahti ja kardinad kõlguvad tuules, kõik nii kuidas jäi.
 Mitu tüdrukut koondisest on siit linnast pärit, üks neist on Lucy, kes meile olukorda üsna värvikalt tutvustas. See tragöödia elab siin veel koos inimestega edasi.
 Kindlasti ei ole võimalik seda olukorda endale reaalselt ette kujutada. Samas mõtlesin kui jõuetud me oleme loodusjõudude vastu. Kui habras on elu. Üks päev on kõik hästi ja teine päev on kõik peapeal. Inimesed otsisid kaoses oma lähedasi, mõned leidsid, teised mitte kunagi. Kõik saab uue perspektiivi.

Christchurch on riigi suuruselt teine linn ja suurim linn Lõunasaarel. Üldiselt see suurlinna muljet ei jäta, sest kõik on ainult eramajad. Üks suur-suur aedlinn ja maavärin pühkis suure osa kõrghoonetest.

Täna ööbime mina ja Fiona Lucy kodus. Hommikul korjame veel kaks tüdrukut peale ja sõidame Twizelisse. Kohe on käes õhtusöögi aeg! Ilus kodu ja tore pere!

Tervitades mitte nii soojalt Lõunasaarelt!

Eve ja milkshake. See on ka tema kodulinn.

Lucy lemmik söögikohas. Oli hea küll;)!

Ennem oli siin kaubanduskeskus. Nüüd aga on selle asemel kondeineritest poetänavad.

Vaikne ookean. check!

Osa majast kõlgub kalju äärel.

Pildi keskel paistab katedraal. Maavärina ajal toimus seal missa, 26 seal olnud inimest hukkus.

Pole just parim pilt aga kõik need majad on tühjad.

Kuidas mul närvid vastu ei pidanud ja veel põnevat.

Tervitus!

 Ma olen nüüd korraliku pausi siin sisse lasknud aga samas on tegemist ka olnud. Igatahes hetke seisuga  kolisin ma oma asjad linna ja homme sõidan mõneks ajaks ära Lõunasaarele.

 Alustuseks siis sellest kuidas närvid vastu ei pidanud. Ma olen siin eespool maininud, et kaks korda nädalas on kiirendused ergomeetril. Enamus sõidvad nende dünaamiliste masinatega aga ka mõned tavalised on kasutuses. Näiteks nende kõige tugevam tüdruk (ergomeetril) istus tavalisele ja ei suutnud ka mina vastu panna. Uuega ma veel hakkama ei saanud ja õigupoolest tundsin ennast suht luuserina. Ma ei tea kas ma olen kunagi nii rõõmustanud tavalisele conceptile istudes! Ühesõnaga tundsin ennast nagu kala vees ja olin kõige kiirem.
 Mul puudub kogemus sellises grupis töötamises. Eestis olen harjunud üksi tegutsema ja varem kui oli rohkem tüdrukuid alles, siis üldiselt olin ikka kiireim. Nüüd siin suures grupis tundes ennast kohati paraja kehvikuna oli minu jaoks oluline tõestada endale, et ma suudan küll. See trenn andis mulle palju positiivset ja järgnenud ringtreeningul olin jätkuvalt sõiduvees.
 Mis puutub paadi liikumise siis on see nii ja naa. Olen vaikselt siinse veega ära harjunud ja tunnetus pole enam nii roostes. On hetki kui paat jookseb ja siis jälle ei jookse ka.. Üldiselt on Tonks mulle mõned põhilised juhtnöörid ette andnud ja püüan neid jälgida. Pikkades trennides ei jaksa 100% igaks hetkeks keskenduda ja tähelepanu hajub aga korrigeerin ennast pidevalt. Lootes, et varsti saavad need liigutused omaks ja kui mõted peaksid hajuma siis jätkan automatismist korrektselt.
 Sel nädalavahetusel olid siin Põhjasaare klubide meistrikad. Teised võtsid osa aga mina otsustasin, et peale nädalat veepeal, pole veel valmis. Käed on ka üsna räbalas seisus. Nemad võistlesid ja mina tegin trenni. Vahelduseks oli hea üksi sõuda ja rohkem tõmbele mõelda kui teistega jageleda. Eile hommikul sõitsin 30km ja selle tarvis joonistas treener mulle isegi kaardi . :) Siiani on olnud meil tavaline taks 20km ja sealt edasi oli minu jaoks tundmatu maa. Nii siis tegi treener distantsi puust ja punaseks ette. Teised imestasid ja naersid, sest üldiselt ei suhtle ta palju. Samas mina ei saa kurta, arvetades grupi suurust olen temalt siiski piisavalt tähelepanu saanud. No ja tõesti, ta on väga vähese jutuga!
 Tänasest tulin oma asjadega linna elama. Karapirol oli väga armas elamine aga teised kutsusid linna ja leidsid elamise. Aeg siin on üürike ja otsustasin, et põnevam seda linnas teistega koos olles mööda saata. Elan nüüd Steve ja Odette juures, mul on siin oma väike armas tuba ja enamus sportlasi elab ümberkaudsetes majades. Sõudjad on üle Uus-Meremaa siia kokku tulnud ja paljud neist üürivad maju. Rattas sain ka endale ühe sõudja Ferguse käest, tal pidavat see muidu seima.

 Homme on varahommikul kell 6.00 trenn ja siis pakin oma paadi Aucklandi paadikärule, mis liigub suunal Lõunasaar, Twizel, Lake Ruataniwha. Ise lendan 11.15 suunal Hamilton-Christchurch. Nimelt toimuvad Uus-Meremaa meistrivõistlused sel aastal seal ja ka minul pole plaanis sellest ilma jääda! Võistlused leiavad aset alles 19-23 veebruar, kohale minnakse varem. Seni treenitakse seal oma koduklubide treenerite juhendamisel. Meistrikatel esindavad kõik ainult oma sõudeklubi, koondpaatkondi pole. Mina esindan SK Kalevit, isegi klubi esindusriietus märgiti ülesse. See tähendab, et võin ainult SK Kalevi vormis võistelda.
 Tüdrukud on selle järve kohta ainult ülivõrdeid kasutanud. Pidavat täiesti sinise veega olema ja üks ilusamaid osasid Uus-Meremaast. Ilma suhtes peab seal kõigeks valmis olema. Keegi ütles, et kõik aastaajad ühel päeval on täitsa normaalne. Saab siis näha. Igatahes olen põnevil.

 Paigutasin oma asjad uude kohta ja pakkisin koti uuesti kokku. Mul on nüüd siia hea peale meistrikaid tagasi tulla ja ilmselt ülejäänud aeg siin veeta. Uus-Mermaale tulles ei teadnud ma veel, et vahetan elukohta ning lähen teisele saarele ka! Tore kuidas asjad mõnikord ise kulgevad ja oma koha leiavad. Kartsin pisut üksindust ja igavust siia tulles aga kumbagiga pole veel kokku puutunud. Inimesed siin on äärmiselt toredad ja vastutulelikud. Üldiselt tunduvad nad kuidagi õnnelikumad ja vabamad. Ei mingeid tohutuid emotsioone ja ülevoolavust aga kõik on sellised nagu nad on. Tunub, et siin pole vaja inimestel ennast ühiskonna normidesse mahutada ja palgapäevast palgapäevani elada.

Head ööd mulle ja kena päeva teile!

Mind ootavad igatahes põnevad seiklused ees!

Kaisa


!! Prügist sain ka lõpuks lahti!! Tore aedniku tädi võtis selle laheklt kaasa kui talle oma loo ära rääkisin. ;)

Neiud aasal ;)

Sõber hiir jooksisi ükspäev toas ringi! Ma pole kindel kumb meist rohkem kartis..

Kuidas ma prügikotiga linnas käisin..

Natuke nalja ka!

Kõigepealt eellugu. Nimelt seadis perenaine siin prügimajandusel omad nõuded. Toidujäätmed maja juurde kompostikasti, taara keldrisse ja ülejäänud prügi kondeinerisse. Lisaks nõudis ta prügi igapäevast väljaviimist. Kondeinerisse käiva prügi käskis ta sõudekasse prügikasti viia. Ma mõtlesin, et no mida!! Mis mõttes ma lähen oma prügikotiga trenni.. Ma siis uurisin, et kas see natuke imelik pole. Selle peale vastas ta, et teepeal trenni on ''vist'' veel ühed kondeinerid. Lugesin selle prügiteema lõppenuks ega süvenud sellesse. Kuna ta ise ära sõitis siis eirasin väheke käsklusi, mis sest tühjast kotis ikka välja viia..

 Otsustasin peale lõunat rattaga Cambridge minna, see on siit umbes 10km. Enne seda koristasin natuke ja prügikast oligi vahepeal täis saanud. See oli vaja välja viia. Panin siis prügikoti oma kotti ja asusin teele, lootuses näha neid lubatud kondeinerid. Mida aga polnud oli prügikastid. Koju tagasi, mäest ülesse, ma ka enam tulema ei hakanud. Sõitsin edasi, ehk saan kuhugi vaikselt ja viisakalt ära vistata. Ei tulnud aga ühtegi vähegi potensiaalset prügikasti vastu. Nii ma siis sõitsin mööda Cambridge ringi, tutvusin linnaga ja samas prügikastide suhtes silmi lahti hoides. Tiirutasin mõned head ringid, tore armas linnake. Aeg oli seal maal, et koju tagasi tulla ja poest vajalik toidukraam võtta. Ei jäänud muud üle kui kotist prügikott välja rattakorvi tõsta. Koju tagasi vändates toidukraam kotis ja prügi ees korvis mõtlesin, et kui absurdne. Mis mõttes pean ma mööda Waikato regiooni prügikondeinerit otsima. See peaks nende mure olema. Panin, selle koti garaazi ja tehku nad siis sellega mida tahavd. Ühesõnaga jõudis kott kenasti koju tagasi!

 Nalja teeb mõtes sellest kui ma tegelt ka oma prügiga sõudekasse läheks. :D

Kui ma kuuvalgel trenni läksin.. kolmas.

Tere!

 Täna oli kell 6.00 trenn. Ärkasin 4.15 ja trenni startisin 5.30. Väljas oli pilkane pimedus ning tähistaevas. Väravast väljudes lootsin, et ühestki lambast üle ei sõida. Tegelt oli see iseenensest päris mõnus minemine - soe õhk ja linnulaul. Veele jõudes kustusid vaikselt tähed ja hakkas päikese tõus. Kas pole mitte ilus:)!
 Tänane trenn oli siiani minu lemmik! Tundub, et tunnetus hakkab vaikselt naasma ja reisiväsimus taanduma. Või hakkan lihtsalt ära harjuma.
 Trennis saadavad meid kaks mootorpaati, ühes on peatreener ja teises teinetreener. Minnes juhendas mind teine treener ja püüdis mu kehahoiakut korigeerida. Peale mõningaid püüdlusi kostitas ta mind läbi ruupuri ''Better, much better!"Tagasi tulles saatis mind mõnda aega Tonks, kes luges mulle rütmi. Või siis pigem jäljendas häälega kuidas tõmbes jõud peaks liikuma. Tundsin, et läks paremaks ja hiljem üksi sõites kordasin tema häält oma peas. Igatahes see toimis ning olin üpris ülevasmeeleolus trennist tulles. Hiljem koju minnes tänasin teda põgusalt, sest tundsin ennast juba paremini. Osadel lõikudel paat peaaegu "laulis"(sõudjad teavad). Tema arvates oli ka parem ning ütles ''It takes a little while, but you are getting better."
 Hea tujuga koju vändates tundusid mäed palju väiksemad.

 On raskeid päevi kui küsime endalt, miks? Ja siis tulevad head päevad mis annavad vastuse!

 Vabu päevi meil pole, või siiski. Peale varahommikust pikemat treeningut on päev vaba ja homme on trenn kell 14.00. Kokku teeks see nagu ühe vaba päeva. Ülejäänud päevadel on kaks trenni päevas.

Karapiro järv. Paremal ääres on väikselt näha tripüüne ja natuke kaugemal on Rowing Center.

Elamine pildis, ühest ja teisest nurgast.

Elutuba koos köögiga

Siin ma elan.

Sally ja Jhoni maja.

Kuumade ilmadega kulub ära ;)!

Täna hommikul pimedas trenni sõites lootsin siiralt, et ühestki üle ei sõida. Läks õnneks!

Kõie väiksem on ploomipuu.  Eelmine aastal oli Eestis kehv ploomiaasta. Nüüd saan siis kõik tasa teha. Ma armastan ploome!