Üldisemalt..

Tere  Hommikust! ..või siis kuidas parasjagu aeg kuskil maailma otsas on..

 Elu siin pool maakera kulgeb kenasti! Aeg lendab vähemalt sama kiiresti kui kodus, kolm nädalat ja ma pole märganudki veel. On nagu on, peaasi, et aeg asja ette läheb. Siiani on kõik ilusti sujunud. Annan teile kiire ülevaate elukorraldusest ja mõnest toredast seigast. Neid siin ikka jagub!

  On üks sõudmise kohta käiv ütelus - "Rowers do more before 8am than most people do all day." Kuni eelmise aastani ma sellest väga täpselt aru ei saanud. Karapirol treenides olid trennid kell 8.00 hommikul ja harvadel kordadel ka kell 6.00.

Võrdluseks - Eestis hakkavd trennid enamasti kell 10.00 hommikul, harvadel kordadel kell 9.00. Sõudeklubis West End läheb enamus sportlasi trenni juba kell 5.30!! Minu arvates on see tätsa ulmeline kellaaeg, ärkama peab ju veel varem. Õnneks käib minu grupp trenni kella seitsmeks, ärkan kella kuuest. See on täiesti tehtav, raskeim osa sellest on vara magama minemine. Peale äratust lähen veel pooleldi kinniste silmadega kööki, tavaliselt söön kiirelt natuke müslit, siis riidesse, asjad kokku ja minekut. Trenni lähen alati rattaga, selleks kulub umbes 20 minutit - olenevalt sellest kui kiire parasjagu on. :)

Ma arvan, et see on parim osa päevast. Mõnus sume või siis natuke jahe õhk äratab mööda tuhisedes ülesse, päike tõuseb ja päev on alles ees!

 Trenni teen nagu tavaliselt ikka - kaks korda päevas. Hommikune trenn on kindlasti kell 7.00, teine trenn on natuke erinevatel aegadel. Igatahes saan siin trennidega varem õhtusse kui kodus.

 Elurütm on mõnus, pole kiiret ja toimetan vaikselt omi asju. Vabadel hetkedel olen päris palju ringi luusinud mööda Aucklandi. Kuna mul autot pole siis see seab natuke piire. Võimalik, et saan enda kasutusse auto, siis on lihtsam spontaalselt miskit ette võtta. Üks tüdruk trennis pakkus, et võiksin nende pere käest auto saada. See tema venna oma aga vend ära, uuris vaid kas ma manuaaliga sõita oskan. Siin on selline mentaliteet, et kui kuskil miskit üle ja endal vaja ei lähe siis lahkelt jagatakse teistega. Olgu see siis auto, ratas , aeg või mis iganes muu.

 Tagasi minnes trennide juurde - ma ei plaani siia midagi väga pikalt ja üksikasjalikult lahti kirjutada. Kui siis vaid paremad palad. Mitte, et siin miskit salajast oleks. Lihtsalt see poleks väga eetiline ja samas kui kedagi väga huvitab siis võib otse uurida. Saan siin peale ühese ka suuremaid paate sõita ja ma olen selle üle väga õnnelik! Vahelduse mõttes ja samas ka tehniliselt mõjub see mulle hästi. Tihti sõidan kahest Jess'iga, me pole küll tõmbe dünaamika poolest identsed aga paat liigub hästi. Iga korraga järjest paremini ja see teeb meile mõlemale rõõmu. Meid plaanitakse panna ka mõnda võistlust koos sõitma ja seda rohkem oleme motiveeritud kahest sõitma. Minu praktikas on suurtes paatides sõitmine mulle alati hästi mõjunud. Ühtlasi tekitab see ka tunnet, et kuulun tiimi.

 Üks asi mida kindlasti Uus-Meremaalastelt õppida on koostöö! Näiteks kui siin laagrisse minnes paate treilerile laeti siis polnud see nii, et iga üks ajab oma rida. Kõik aitasid kõiki! Inimesed sundimatult pakuvad oma abi. Tihti, ennem kui abi jõuad küsima hakata siis on juba keegi sulle oma käe ulatanud.

Elukohaks on mul Blockhouse Bay!

See on umbes 10 minutise jalutuse kaugusel Blockhouse bay rannast, 15 minutise jalutuse kaugusel New Lynn'i linnaosa keskusest ja 20 minutise rattasõidu kaugusel sõudeklubist. Koht on igati mõnusa paiknemisega, kõik vajalik on piisavalt lähedal. Üürin ühes suures elumajas tuba, siin on peale minu veel umbes 7-8 üürniku. Sellest kas mu kõrval toas elab üks või kaks noormeest, pole ma veel aru saanud.. Üldiselt on seltskond väga kirju, need kes on näinud filmi "Littel miss sunshine" võiks umbes seda olustiku hoomata. ;) Alguses olin veidike kahtlev ja mõtlesin, et mina ikka oskan huvitavatesse kohtadesse sattuda. Tegelikkuses ikka ei maksa raamatut kaante järgi hinnata, need inimesed siin on täitsa toredad ja heasoovlikud. Kõik siin elvad inimesed käivad tööl ning väga suurt omavahel suhtelmist pole. Nii palju kui parasjagu kedagi kuskil näed. Nii siis on kõigil oma privaatsus ja keegi ei sega kedagi. Samas saab siin ikka nalja ka.

 Siin elavad kaks parimat sõppra (eraldi tubades..), mina kutsun neid Robiks ja Boiks. Nad mõlemad on umbes täpselt 46 aastased ja oma peredest lahku läinud. Samas on neil korralik töö ja teenivad selleks, et lapsi kasvatada. Igatahes nemad teevad siin kõige rohkem nalja ja suhtlevad kõige rohkem. Näiteks on siin üks umbes minu vanune tüüp, kes on ilmselt ema poolt ära rikutud ja on kodustes töödes väga laisk. Siin on reegel, et iga üks peseb, kuivatab ja paneb oma nõud kohe ära aga ikka ja jälle tema asjad kipuvad vedelema. Nii siis üks päev riputasid Robi ja Bobi tema nõud kilekotiga ta uksekülge, teine päev panid ta võileivagrilli prügikasti..

 Kui kõik elanikud üleslugeda: siis on siin veel üks elukutseline arvutimängude testija, üks tore inglanna, kõrval toa poistest üks on USA'st ja siis veel Bobi(õige nimi on vist Mike) 17 aastane poeg. Selle tüübi päev koosneb arvutiga mängimisest, teleka vaatamisest ja poest coca toomisest. Õigus, on ka veel pisut rääbaka võitu kass, kelle nimi on Whiskey!

 Laen siia hiljem ka pilte, hetkel pean lippama ja seega jäägu põnevamad jutud järgmiseks korraks!

Cheers!

Kaisa

Tagasi Uus-Meremaale!

Tere!

Olen tagasi Uus-Meremaal, sel korral küll vahetasin Cambrdige Aucklandi vastu. Siiani on see rahva arvult suurim linn mind hästi vastu võtnud. Esimesed paar päeva elasin kesklinnas ühes backpackersite hotellis ja tegelesin oma edasise elukorralduse planeerimisega. Nüüd olen juba kenasti kohalikus elurütmis ja kõik sujub hästi! Sellest räägin täpsemalt juba järgmises postituses.

 Esimene postitus on kõigest muust kui minu elust ja trennidest siin, alustadan kirjutamist oma pinevast reisist teise maailma otsa.

  Kuidas ma Hiina oleks jäänud!

 Reis siia oli kõike muud kui ladus. Oli hetk kui mõtlesin, et siia Hiinasse ma jään ja ilma viisata oleks minust 6h möödedus saanud illegaal. Tegelikult hakkasid komplikatsioonid pihta juba Tallinnas. Nende võimuses polnud pagasit lõpuni registreerida ja siis saatsid nad selle ainult Soomeni. Kuna nende käes oli info, et ilma viisata ei tohi ma oma jalga Shangai lennujaamast välja tõsta ja seega ei saa ma seal oma pagasit ümber registreerida. Lootsid, et soomlaste süsteem laseb lõpuni registreerida. Aga ei. Nii sain lihtsalt enda rõõmuks järjekordades aega parajaks teha. Vähemasti oli soomlastel info, et mul on Hiinas 6h pagasi väljavõtmiseks ja uuesti registreeimiseks. Shangaisse jõudes paistis aega olevat ja pingevabalt lasti nö riiki. Põnevaks alles läks.. Hiinlased on tõelised süsteemi ohvrid, kui neile midagi õpetatud on, siis nii on. Oma peaga mõtlemiseks neile ruumi pole jäetud. Neile seal ei meeldinud, et mul polnud Aucklandist väljalennu piletit Sydneisse. Mul olid olemas koju lennuks piletid Sydneist Shangaisse, sealt Soome ja siis koju. See neile ei sobinud. Lühidalt, kui Aucklandi-Sydney piletit pole siis edasi ei saa ja kuna sa lähed edasi Austraalisse siis peab sul olema ka sinna sisenemise viisa. See viisa asi on minu jaoks siiani täiesti arusaamatu, eelmine aasta oli mul sama tee jalge all ja siis tegin selle viisa 2 nädalat enne Austraaliasse minemist.

Alguses tunuds, et aeg on ja jõuan oma asjad korda ajada. Kuid Shangai lennujaam osutus tõeliseks korrupeerunud ajalõksuks, kus keegi midagi ei tea ja sind parimal juhul järgmise inimese juurde suunatakse. Üldiselt kehitavad nad õlgu ja ei alusta isegi suhtlust. Internet oli ilmselge defitsiit, mida sai osta ainult kohaliku raha eest. Peale korduvat üritamist sain lõpuks ühest automaadist raha, et netti minna. See internet oli ka muidugi naljanumber. Midagi edasi ei liikunud ja kuskilt otsast asi edasi ei arenenud, aeg aga läks.. Tagatipuks ei saanud ma oma pangakaardiga ostu sooritada, viimases hädas helistasin vennale ja palusin tal ära osta. Ka temal olid interneti võimalused piiartud ja nii andis ta mulle oma krediitkaardi numbrid. Ise läbi neti ostmine ei õnnestunud, isegi korduval proovimisel. Küll polnud piisvalt turvaline tehing ja selle tagamiseks soovitati pöörduda oma panga poole, või siis lihtsalt lõi errori ette. Ausalt, mul endal oli ka juba kergelt error  silme ees..

Vahepeal oli check-in'st üks poiss mulle appi tulnud. Sel ajal kui ma piletitega jändasin üritas tema mu Austraaliasse sisenemise viisat teha. Umbes 15ndal korral see õnnestus. Alguses tegime koos aga siis see lihtsalt ei läinud läbi. Lõpuks jäid talle mu andmed pähe ja ta tegi seda nii kaua uuesti kuni lõpuks läbi läks. Pileti ostmises mingit edenemist polnud. Viimane võimalus oli check-in'st osta. Selleks hetkeks oli juba vaevu tund lennuki väljumiseni. Töötajad võtsid Uus-Merema lennukompaniiga ühendust, tundus, et kõik pole veel kadunud. Asi hakkas vaikselt edenema aga ikkagi väga vaikselt. Õnneks oli neil vahepeal süda haledaks läinud ning teine töötaja tegi mu Shangai-Aucklandi lennule registreerumise ära ja võtsid pagasi sisse. Paari minuti pärast poleks see enam lihtsalt võimalik olnud. Lõpuks saabus viimane tõehetk, kas krediitkaardi andmed lähevad läbi? Töötaja edastas need läbi telefoni Uus-Meremaale ja sealses süsteemis need tähtsad numbrid töötasi! Nüüd oli vaja veel läbi passi- ja turvakontrolli oma lennu väravasse joosta. Kunagi ei tea kui kaugel see õige värva olla võib, õnneks õnnestus 20mintsa ennem väravasse saabuda.

 Ei, see ei ole veel õnnelik lõpp!

Koos lennupiletiga anti mulle ka nende poolse teenustasu tsekk, pidin selle eest väravas tasuma, aja säästmise mõttes. See oli täpselt selline summa, et ennem väljavõetud sularahast ei piisanud ja kaardimakse endiselt ei õnnestunud. Õnneks oli mul eurosid ja dollareid, neid saadeti mind siis viimasel minutil vahetama. Kaasa jooksis teejuhiks üks töötaja, tal vaesekesel oli üsna kiirelt hing paelaga kaelas. Kui raha käes oli soovitasin tal mitte vaeva näha, ühtlasi sain üksi joostes kiiremini ka. Naljakas, et väljaspool ei saanud raha vahetada aga õnneks sees sai. Kuigi see töötaja pani kursi oma äranägemise järgi siis õnneks ta mind ei nöörinud, sain parema kursiga kui silt väljas näitas.

 Lõpuks olin tagasi väravas, raha makstud ja siis tuli see kaua oodatud lause: ''Have a nice flight!'' Nii siis viis minutit enne ametliku väljumist, astusin ma viimase reisijana lennukisse. Milline pinge langus!

 Alguses ei tundunud see olukord mulle kuigi keeruline, tegemist oli ju lihtsate asjadega. Tava olukorras võtaks piletite ostimine ja viisa taotluse tegemine võrdlemisi vähe aega. Seal käis võitlus mitme pealise lohega, ühest said jagu siis tuli kolm asemele. Kahtlane on ka see, et mu piletid olid ostetud läbi reisibüroo, nende poolt ühtegi hoiatust polnud. Ka Tallinna ja Helsinki lennujaamades ei paistnud selles osas komplikatsioone olevat, nende põhiline mure oli pagas. Minuga on ennemgi igasugu ''põnevaid'' seiku juhtunud aga siis valdavalt võin süü enda arvele kirjutada.  Ma tõesti ei tea kas seda seika oleks olnud võimalik ära hoida? Paar korda küsisin endalt, et MIKS OMETI!??

 Lõpuks lennukis istudes sain vist aru miks.

Mõistsin kui õnnelikud on inimesed kes pole sündinud taolistes suurriikides, kus loogilise ja iseseisva mõtlemise asemel on lihtsalt üks sisse programeeritud süsteem. Meil on vabadus mõelda ja ütelda, uskuda või mitte uskuda, minna ja tulla. See on palju rohkem väärt kui ehk arvata oskaks. Kindlasti pole paljude eestlaste elu just haljal oksal istumine ent uskuge, neid kohti kus elujärg parem on, pole liiga palju. Te ei pruugi nõustuda aga minu silmis on Eestlaseks olemine privileeg! Lihtsalt olge positiivsemad, muretsege vähem ja soovige head!

Kaisa

 Ausalt, teised postitused kirjutan lühemad! :)