Üldisemalt..

Tere  Hommikust! ..või siis kuidas parasjagu aeg kuskil maailma otsas on..

 Elu siin pool maakera kulgeb kenasti! Aeg lendab vähemalt sama kiiresti kui kodus, kolm nädalat ja ma pole märganudki veel. On nagu on, peaasi, et aeg asja ette läheb. Siiani on kõik ilusti sujunud. Annan teile kiire ülevaate elukorraldusest ja mõnest toredast seigast. Neid siin ikka jagub!

  On üks sõudmise kohta käiv ütelus - "Rowers do more before 8am than most people do all day." Kuni eelmise aastani ma sellest väga täpselt aru ei saanud. Karapirol treenides olid trennid kell 8.00 hommikul ja harvadel kordadel ka kell 6.00.

Võrdluseks - Eestis hakkavd trennid enamasti kell 10.00 hommikul, harvadel kordadel kell 9.00. Sõudeklubis West End läheb enamus sportlasi trenni juba kell 5.30!! Minu arvates on see tätsa ulmeline kellaaeg, ärkama peab ju veel varem. Õnneks käib minu grupp trenni kella seitsmeks, ärkan kella kuuest. See on täiesti tehtav, raskeim osa sellest on vara magama minemine. Peale äratust lähen veel pooleldi kinniste silmadega kööki, tavaliselt söön kiirelt natuke müslit, siis riidesse, asjad kokku ja minekut. Trenni lähen alati rattaga, selleks kulub umbes 20 minutit - olenevalt sellest kui kiire parasjagu on. :)

Ma arvan, et see on parim osa päevast. Mõnus sume või siis natuke jahe õhk äratab mööda tuhisedes ülesse, päike tõuseb ja päev on alles ees!

 Trenni teen nagu tavaliselt ikka - kaks korda päevas. Hommikune trenn on kindlasti kell 7.00, teine trenn on natuke erinevatel aegadel. Igatahes saan siin trennidega varem õhtusse kui kodus.

 Elurütm on mõnus, pole kiiret ja toimetan vaikselt omi asju. Vabadel hetkedel olen päris palju ringi luusinud mööda Aucklandi. Kuna mul autot pole siis see seab natuke piire. Võimalik, et saan enda kasutusse auto, siis on lihtsam spontaalselt miskit ette võtta. Üks tüdruk trennis pakkus, et võiksin nende pere käest auto saada. See tema venna oma aga vend ära, uuris vaid kas ma manuaaliga sõita oskan. Siin on selline mentaliteet, et kui kuskil miskit üle ja endal vaja ei lähe siis lahkelt jagatakse teistega. Olgu see siis auto, ratas , aeg või mis iganes muu.

 Tagasi minnes trennide juurde - ma ei plaani siia midagi väga pikalt ja üksikasjalikult lahti kirjutada. Kui siis vaid paremad palad. Mitte, et siin miskit salajast oleks. Lihtsalt see poleks väga eetiline ja samas kui kedagi väga huvitab siis võib otse uurida. Saan siin peale ühese ka suuremaid paate sõita ja ma olen selle üle väga õnnelik! Vahelduse mõttes ja samas ka tehniliselt mõjub see mulle hästi. Tihti sõidan kahest Jess'iga, me pole küll tõmbe dünaamika poolest identsed aga paat liigub hästi. Iga korraga järjest paremini ja see teeb meile mõlemale rõõmu. Meid plaanitakse panna ka mõnda võistlust koos sõitma ja seda rohkem oleme motiveeritud kahest sõitma. Minu praktikas on suurtes paatides sõitmine mulle alati hästi mõjunud. Ühtlasi tekitab see ka tunnet, et kuulun tiimi.

 Üks asi mida kindlasti Uus-Meremaalastelt õppida on koostöö! Näiteks kui siin laagrisse minnes paate treilerile laeti siis polnud see nii, et iga üks ajab oma rida. Kõik aitasid kõiki! Inimesed sundimatult pakuvad oma abi. Tihti, ennem kui abi jõuad küsima hakata siis on juba keegi sulle oma käe ulatanud.

Elukohaks on mul Blockhouse Bay!

See on umbes 10 minutise jalutuse kaugusel Blockhouse bay rannast, 15 minutise jalutuse kaugusel New Lynn'i linnaosa keskusest ja 20 minutise rattasõidu kaugusel sõudeklubist. Koht on igati mõnusa paiknemisega, kõik vajalik on piisavalt lähedal. Üürin ühes suures elumajas tuba, siin on peale minu veel umbes 7-8 üürniku. Sellest kas mu kõrval toas elab üks või kaks noormeest, pole ma veel aru saanud.. Üldiselt on seltskond väga kirju, need kes on näinud filmi "Littel miss sunshine" võiks umbes seda olustiku hoomata. ;) Alguses olin veidike kahtlev ja mõtlesin, et mina ikka oskan huvitavatesse kohtadesse sattuda. Tegelikkuses ikka ei maksa raamatut kaante järgi hinnata, need inimesed siin on täitsa toredad ja heasoovlikud. Kõik siin elvad inimesed käivad tööl ning väga suurt omavahel suhtelmist pole. Nii palju kui parasjagu kedagi kuskil näed. Nii siis on kõigil oma privaatsus ja keegi ei sega kedagi. Samas saab siin ikka nalja ka.

 Siin elavad kaks parimat sõppra (eraldi tubades..), mina kutsun neid Robiks ja Boiks. Nad mõlemad on umbes täpselt 46 aastased ja oma peredest lahku läinud. Samas on neil korralik töö ja teenivad selleks, et lapsi kasvatada. Igatahes nemad teevad siin kõige rohkem nalja ja suhtlevad kõige rohkem. Näiteks on siin üks umbes minu vanune tüüp, kes on ilmselt ema poolt ära rikutud ja on kodustes töödes väga laisk. Siin on reegel, et iga üks peseb, kuivatab ja paneb oma nõud kohe ära aga ikka ja jälle tema asjad kipuvad vedelema. Nii siis üks päev riputasid Robi ja Bobi tema nõud kilekotiga ta uksekülge, teine päev panid ta võileivagrilli prügikasti..

 Kui kõik elanikud üleslugeda: siis on siin veel üks elukutseline arvutimängude testija, üks tore inglanna, kõrval toa poistest üks on USA'st ja siis veel Bobi(õige nimi on vist Mike) 17 aastane poeg. Selle tüübi päev koosneb arvutiga mängimisest, teleka vaatamisest ja poest coca toomisest. Õigus, on ka veel pisut rääbaka võitu kass, kelle nimi on Whiskey!

 Laen siia hiljem ka pilte, hetkel pean lippama ja seega jäägu põnevamad jutud järgmiseks korraks!

Cheers!

Kaisa