Tagasi Uus-Meremaale!

Tere!

Olen tagasi Uus-Meremaal, sel korral küll vahetasin Cambrdige Aucklandi vastu. Siiani on see rahva arvult suurim linn mind hästi vastu võtnud. Esimesed paar päeva elasin kesklinnas ühes backpackersite hotellis ja tegelesin oma edasise elukorralduse planeerimisega. Nüüd olen juba kenasti kohalikus elurütmis ja kõik sujub hästi! Sellest räägin täpsemalt juba järgmises postituses.

 Esimene postitus on kõigest muust kui minu elust ja trennidest siin, alustadan kirjutamist oma pinevast reisist teise maailma otsa.

  Kuidas ma Hiina oleks jäänud!

 Reis siia oli kõike muud kui ladus. Oli hetk kui mõtlesin, et siia Hiinasse ma jään ja ilma viisata oleks minust 6h möödedus saanud illegaal. Tegelikult hakkasid komplikatsioonid pihta juba Tallinnas. Nende võimuses polnud pagasit lõpuni registreerida ja siis saatsid nad selle ainult Soomeni. Kuna nende käes oli info, et ilma viisata ei tohi ma oma jalga Shangai lennujaamast välja tõsta ja seega ei saa ma seal oma pagasit ümber registreerida. Lootsid, et soomlaste süsteem laseb lõpuni registreerida. Aga ei. Nii sain lihtsalt enda rõõmuks järjekordades aega parajaks teha. Vähemasti oli soomlastel info, et mul on Hiinas 6h pagasi väljavõtmiseks ja uuesti registreeimiseks. Shangaisse jõudes paistis aega olevat ja pingevabalt lasti nö riiki. Põnevaks alles läks.. Hiinlased on tõelised süsteemi ohvrid, kui neile midagi õpetatud on, siis nii on. Oma peaga mõtlemiseks neile ruumi pole jäetud. Neile seal ei meeldinud, et mul polnud Aucklandist väljalennu piletit Sydneisse. Mul olid olemas koju lennuks piletid Sydneist Shangaisse, sealt Soome ja siis koju. See neile ei sobinud. Lühidalt, kui Aucklandi-Sydney piletit pole siis edasi ei saa ja kuna sa lähed edasi Austraalisse siis peab sul olema ka sinna sisenemise viisa. See viisa asi on minu jaoks siiani täiesti arusaamatu, eelmine aasta oli mul sama tee jalge all ja siis tegin selle viisa 2 nädalat enne Austraaliasse minemist.

Alguses tunuds, et aeg on ja jõuan oma asjad korda ajada. Kuid Shangai lennujaam osutus tõeliseks korrupeerunud ajalõksuks, kus keegi midagi ei tea ja sind parimal juhul järgmise inimese juurde suunatakse. Üldiselt kehitavad nad õlgu ja ei alusta isegi suhtlust. Internet oli ilmselge defitsiit, mida sai osta ainult kohaliku raha eest. Peale korduvat üritamist sain lõpuks ühest automaadist raha, et netti minna. See internet oli ka muidugi naljanumber. Midagi edasi ei liikunud ja kuskilt otsast asi edasi ei arenenud, aeg aga läks.. Tagatipuks ei saanud ma oma pangakaardiga ostu sooritada, viimases hädas helistasin vennale ja palusin tal ära osta. Ka temal olid interneti võimalused piiartud ja nii andis ta mulle oma krediitkaardi numbrid. Ise läbi neti ostmine ei õnnestunud, isegi korduval proovimisel. Küll polnud piisvalt turvaline tehing ja selle tagamiseks soovitati pöörduda oma panga poole, või siis lihtsalt lõi errori ette. Ausalt, mul endal oli ka juba kergelt error  silme ees..

Vahepeal oli check-in'st üks poiss mulle appi tulnud. Sel ajal kui ma piletitega jändasin üritas tema mu Austraaliasse sisenemise viisat teha. Umbes 15ndal korral see õnnestus. Alguses tegime koos aga siis see lihtsalt ei läinud läbi. Lõpuks jäid talle mu andmed pähe ja ta tegi seda nii kaua uuesti kuni lõpuks läbi läks. Pileti ostmises mingit edenemist polnud. Viimane võimalus oli check-in'st osta. Selleks hetkeks oli juba vaevu tund lennuki väljumiseni. Töötajad võtsid Uus-Merema lennukompaniiga ühendust, tundus, et kõik pole veel kadunud. Asi hakkas vaikselt edenema aga ikkagi väga vaikselt. Õnneks oli neil vahepeal süda haledaks läinud ning teine töötaja tegi mu Shangai-Aucklandi lennule registreerumise ära ja võtsid pagasi sisse. Paari minuti pärast poleks see enam lihtsalt võimalik olnud. Lõpuks saabus viimane tõehetk, kas krediitkaardi andmed lähevad läbi? Töötaja edastas need läbi telefoni Uus-Meremaale ja sealses süsteemis need tähtsad numbrid töötasi! Nüüd oli vaja veel läbi passi- ja turvakontrolli oma lennu väravasse joosta. Kunagi ei tea kui kaugel see õige värva olla võib, õnneks õnnestus 20mintsa ennem väravasse saabuda.

 Ei, see ei ole veel õnnelik lõpp!

Koos lennupiletiga anti mulle ka nende poolse teenustasu tsekk, pidin selle eest väravas tasuma, aja säästmise mõttes. See oli täpselt selline summa, et ennem väljavõetud sularahast ei piisanud ja kaardimakse endiselt ei õnnestunud. Õnneks oli mul eurosid ja dollareid, neid saadeti mind siis viimasel minutil vahetama. Kaasa jooksis teejuhiks üks töötaja, tal vaesekesel oli üsna kiirelt hing paelaga kaelas. Kui raha käes oli soovitasin tal mitte vaeva näha, ühtlasi sain üksi joostes kiiremini ka. Naljakas, et väljaspool ei saanud raha vahetada aga õnneks sees sai. Kuigi see töötaja pani kursi oma äranägemise järgi siis õnneks ta mind ei nöörinud, sain parema kursiga kui silt väljas näitas.

 Lõpuks olin tagasi väravas, raha makstud ja siis tuli see kaua oodatud lause: ''Have a nice flight!'' Nii siis viis minutit enne ametliku väljumist, astusin ma viimase reisijana lennukisse. Milline pinge langus!

 Alguses ei tundunud see olukord mulle kuigi keeruline, tegemist oli ju lihtsate asjadega. Tava olukorras võtaks piletite ostimine ja viisa taotluse tegemine võrdlemisi vähe aega. Seal käis võitlus mitme pealise lohega, ühest said jagu siis tuli kolm asemele. Kahtlane on ka see, et mu piletid olid ostetud läbi reisibüroo, nende poolt ühtegi hoiatust polnud. Ka Tallinna ja Helsinki lennujaamades ei paistnud selles osas komplikatsioone olevat, nende põhiline mure oli pagas. Minuga on ennemgi igasugu ''põnevaid'' seiku juhtunud aga siis valdavalt võin süü enda arvele kirjutada.  Ma tõesti ei tea kas seda seika oleks olnud võimalik ära hoida? Paar korda küsisin endalt, et MIKS OMETI!??

 Lõpuks lennukis istudes sain vist aru miks.

Mõistsin kui õnnelikud on inimesed kes pole sündinud taolistes suurriikides, kus loogilise ja iseseisva mõtlemise asemel on lihtsalt üks sisse programeeritud süsteem. Meil on vabadus mõelda ja ütelda, uskuda või mitte uskuda, minna ja tulla. See on palju rohkem väärt kui ehk arvata oskaks. Kindlasti pole paljude eestlaste elu just haljal oksal istumine ent uskuge, neid kohti kus elujärg parem on, pole liiga palju. Te ei pruugi nõustuda aga minu silmis on Eestlaseks olemine privileeg! Lihtsalt olge positiivsemad, muretsege vähem ja soovige head!

Kaisa

 Ausalt, teised postitused kirjutan lühemad! :)