Tervitus!
Ma olen nüüd korraliku pausi siin sisse lasknud aga samas on tegemist ka olnud. Igatahes hetke seisuga kolisin ma oma asjad linna ja homme sõidan mõneks ajaks ära Lõunasaarele.
Alustuseks siis sellest kuidas närvid vastu ei pidanud. Ma olen siin eespool maininud, et kaks korda nädalas on kiirendused ergomeetril. Enamus sõidvad nende dünaamiliste masinatega aga ka mõned tavalised on kasutuses. Näiteks nende kõige tugevam tüdruk (ergomeetril) istus tavalisele ja ei suutnud ka mina vastu panna. Uuega ma veel hakkama ei saanud ja õigupoolest tundsin ennast suht luuserina. Ma ei tea kas ma olen kunagi nii rõõmustanud tavalisele conceptile istudes! Ühesõnaga tundsin ennast nagu kala vees ja olin kõige kiirem.
Mul puudub kogemus sellises grupis töötamises. Eestis olen harjunud üksi tegutsema ja varem kui oli rohkem tüdrukuid alles, siis üldiselt olin ikka kiireim. Nüüd siin suures grupis tundes ennast kohati paraja kehvikuna oli minu jaoks oluline tõestada endale, et ma suudan küll. See trenn andis mulle palju positiivset ja järgnenud ringtreeningul olin jätkuvalt sõiduvees.
Mis puutub paadi liikumise siis on see nii ja naa. Olen vaikselt siinse veega ära harjunud ja tunnetus pole enam nii roostes. On hetki kui paat jookseb ja siis jälle ei jookse ka.. Üldiselt on Tonks mulle mõned põhilised juhtnöörid ette andnud ja püüan neid jälgida. Pikkades trennides ei jaksa 100% igaks hetkeks keskenduda ja tähelepanu hajub aga korrigeerin ennast pidevalt. Lootes, et varsti saavad need liigutused omaks ja kui mõted peaksid hajuma siis jätkan automatismist korrektselt.
Sel nädalavahetusel olid siin Põhjasaare klubide meistrikad. Teised võtsid osa aga mina otsustasin, et peale nädalat veepeal, pole veel valmis. Käed on ka üsna räbalas seisus. Nemad võistlesid ja mina tegin trenni. Vahelduseks oli hea üksi sõuda ja rohkem tõmbele mõelda kui teistega jageleda. Eile hommikul sõitsin 30km ja selle tarvis joonistas treener mulle isegi kaardi . :) Siiani on olnud meil tavaline taks 20km ja sealt edasi oli minu jaoks tundmatu maa. Nii siis tegi treener distantsi puust ja punaseks ette. Teised imestasid ja naersid, sest üldiselt ei suhtle ta palju. Samas mina ei saa kurta, arvetades grupi suurust olen temalt siiski piisavalt tähelepanu saanud. No ja tõesti, ta on väga vähese jutuga!
Tänasest tulin oma asjadega linna elama. Karapirol oli väga armas elamine aga teised kutsusid linna ja leidsid elamise. Aeg siin on üürike ja otsustasin, et põnevam seda linnas teistega koos olles mööda saata. Elan nüüd Steve ja Odette juures, mul on siin oma väike armas tuba ja enamus sportlasi elab ümberkaudsetes majades. Sõudjad on üle Uus-Meremaa siia kokku tulnud ja paljud neist üürivad maju. Rattas sain ka endale ühe sõudja Ferguse käest, tal pidavat see muidu seima.
Homme on varahommikul kell 6.00 trenn ja siis pakin oma paadi Aucklandi paadikärule, mis liigub suunal Lõunasaar, Twizel, Lake Ruataniwha. Ise lendan 11.15 suunal Hamilton-Christchurch. Nimelt toimuvad Uus-Meremaa meistrivõistlused sel aastal seal ja ka minul pole plaanis sellest ilma jääda! Võistlused leiavad aset alles 19-23 veebruar, kohale minnakse varem. Seni treenitakse seal oma koduklubide treenerite juhendamisel. Meistrikatel esindavad kõik ainult oma sõudeklubi, koondpaatkondi pole. Mina esindan SK Kalevit, isegi klubi esindusriietus märgiti ülesse. See tähendab, et võin ainult SK Kalevi vormis võistelda.
Tüdrukud on selle järve kohta ainult ülivõrdeid kasutanud. Pidavat täiesti sinise veega olema ja üks ilusamaid osasid Uus-Meremaast. Ilma suhtes peab seal kõigeks valmis olema. Keegi ütles, et kõik aastaajad ühel päeval on täitsa normaalne. Saab siis näha. Igatahes olen põnevil.
Paigutasin oma asjad uude kohta ja pakkisin koti uuesti kokku. Mul on nüüd siia hea peale meistrikaid tagasi tulla ja ilmselt ülejäänud aeg siin veeta. Uus-Mermaale tulles ei teadnud ma veel, et vahetan elukohta ning lähen teisele saarele ka! Tore kuidas asjad mõnikord ise kulgevad ja oma koha leiavad. Kartsin pisut üksindust ja igavust siia tulles aga kumbagiga pole veel kokku puutunud. Inimesed siin on äärmiselt toredad ja vastutulelikud. Üldiselt tunduvad nad kuidagi õnnelikumad ja vabamad. Ei mingeid tohutuid emotsioone ja ülevoolavust aga kõik on sellised nagu nad on. Tunub, et siin pole vaja inimestel ennast ühiskonna normidesse mahutada ja palgapäevast palgapäevani elada.
Head ööd mulle ja kena päeva teile!
Mind ootavad igatahes põnevad seiklused ees!
Kaisa
!! Prügist sain ka lõpuks lahti!! Tore aedniku tädi võtis selle laheklt kaasa kui talle oma loo ära rääkisin. ;)
Ma olen nüüd korraliku pausi siin sisse lasknud aga samas on tegemist ka olnud. Igatahes hetke seisuga kolisin ma oma asjad linna ja homme sõidan mõneks ajaks ära Lõunasaarele.
Alustuseks siis sellest kuidas närvid vastu ei pidanud. Ma olen siin eespool maininud, et kaks korda nädalas on kiirendused ergomeetril. Enamus sõidvad nende dünaamiliste masinatega aga ka mõned tavalised on kasutuses. Näiteks nende kõige tugevam tüdruk (ergomeetril) istus tavalisele ja ei suutnud ka mina vastu panna. Uuega ma veel hakkama ei saanud ja õigupoolest tundsin ennast suht luuserina. Ma ei tea kas ma olen kunagi nii rõõmustanud tavalisele conceptile istudes! Ühesõnaga tundsin ennast nagu kala vees ja olin kõige kiirem.
Mul puudub kogemus sellises grupis töötamises. Eestis olen harjunud üksi tegutsema ja varem kui oli rohkem tüdrukuid alles, siis üldiselt olin ikka kiireim. Nüüd siin suures grupis tundes ennast kohati paraja kehvikuna oli minu jaoks oluline tõestada endale, et ma suudan küll. See trenn andis mulle palju positiivset ja järgnenud ringtreeningul olin jätkuvalt sõiduvees.
Mis puutub paadi liikumise siis on see nii ja naa. Olen vaikselt siinse veega ära harjunud ja tunnetus pole enam nii roostes. On hetki kui paat jookseb ja siis jälle ei jookse ka.. Üldiselt on Tonks mulle mõned põhilised juhtnöörid ette andnud ja püüan neid jälgida. Pikkades trennides ei jaksa 100% igaks hetkeks keskenduda ja tähelepanu hajub aga korrigeerin ennast pidevalt. Lootes, et varsti saavad need liigutused omaks ja kui mõted peaksid hajuma siis jätkan automatismist korrektselt.
Sel nädalavahetusel olid siin Põhjasaare klubide meistrikad. Teised võtsid osa aga mina otsustasin, et peale nädalat veepeal, pole veel valmis. Käed on ka üsna räbalas seisus. Nemad võistlesid ja mina tegin trenni. Vahelduseks oli hea üksi sõuda ja rohkem tõmbele mõelda kui teistega jageleda. Eile hommikul sõitsin 30km ja selle tarvis joonistas treener mulle isegi kaardi . :) Siiani on olnud meil tavaline taks 20km ja sealt edasi oli minu jaoks tundmatu maa. Nii siis tegi treener distantsi puust ja punaseks ette. Teised imestasid ja naersid, sest üldiselt ei suhtle ta palju. Samas mina ei saa kurta, arvetades grupi suurust olen temalt siiski piisavalt tähelepanu saanud. No ja tõesti, ta on väga vähese jutuga!
Tänasest tulin oma asjadega linna elama. Karapirol oli väga armas elamine aga teised kutsusid linna ja leidsid elamise. Aeg siin on üürike ja otsustasin, et põnevam seda linnas teistega koos olles mööda saata. Elan nüüd Steve ja Odette juures, mul on siin oma väike armas tuba ja enamus sportlasi elab ümberkaudsetes majades. Sõudjad on üle Uus-Meremaa siia kokku tulnud ja paljud neist üürivad maju. Rattas sain ka endale ühe sõudja Ferguse käest, tal pidavat see muidu seima.
Homme on varahommikul kell 6.00 trenn ja siis pakin oma paadi Aucklandi paadikärule, mis liigub suunal Lõunasaar, Twizel, Lake Ruataniwha. Ise lendan 11.15 suunal Hamilton-Christchurch. Nimelt toimuvad Uus-Meremaa meistrivõistlused sel aastal seal ja ka minul pole plaanis sellest ilma jääda! Võistlused leiavad aset alles 19-23 veebruar, kohale minnakse varem. Seni treenitakse seal oma koduklubide treenerite juhendamisel. Meistrikatel esindavad kõik ainult oma sõudeklubi, koondpaatkondi pole. Mina esindan SK Kalevit, isegi klubi esindusriietus märgiti ülesse. See tähendab, et võin ainult SK Kalevi vormis võistelda.
Tüdrukud on selle järve kohta ainult ülivõrdeid kasutanud. Pidavat täiesti sinise veega olema ja üks ilusamaid osasid Uus-Meremaast. Ilma suhtes peab seal kõigeks valmis olema. Keegi ütles, et kõik aastaajad ühel päeval on täitsa normaalne. Saab siis näha. Igatahes olen põnevil.
Paigutasin oma asjad uude kohta ja pakkisin koti uuesti kokku. Mul on nüüd siia hea peale meistrikaid tagasi tulla ja ilmselt ülejäänud aeg siin veeta. Uus-Mermaale tulles ei teadnud ma veel, et vahetan elukohta ning lähen teisele saarele ka! Tore kuidas asjad mõnikord ise kulgevad ja oma koha leiavad. Kartsin pisut üksindust ja igavust siia tulles aga kumbagiga pole veel kokku puutunud. Inimesed siin on äärmiselt toredad ja vastutulelikud. Üldiselt tunduvad nad kuidagi õnnelikumad ja vabamad. Ei mingeid tohutuid emotsioone ja ülevoolavust aga kõik on sellised nagu nad on. Tunub, et siin pole vaja inimestel ennast ühiskonna normidesse mahutada ja palgapäevast palgapäevani elada.
Head ööd mulle ja kena päeva teile!
Mind ootavad igatahes põnevad seiklused ees!
Kaisa
!! Prügist sain ka lõpuks lahti!! Tore aedniku tädi võtis selle laheklt kaasa kui talle oma loo ära rääkisin. ;)
 |
| Neiud aasal ;) |
 |
| Sõber hiir jooksisi ükspäev toas ringi! Ma pole kindel kumb meist rohkem kartis.. |
No comments:
Post a Comment